VI Võhandu Maraton – lahing iseendaga
 |
30. aprillil toimub Võhandu jõel taas üks uhke ettevõtmine – järjekorras juba kuues Võhandu Maraton. Mis, miks, kuidas ja kellele see on, sellest alljärgnevalt maratoni peakorraldaja Hillar Irvesega juttu teemegi.
Võhandu jõe ühe korraga läbi sõitmine mõlkus Irvesel mõttes juba 1999. aastal. Nagu ikka, oli mõttel nii pooldajaid kui vastaseid, enamik arvas toona, et erilist asja sellest ettevõtmisest küll ei saa. Ent aastal 2005. otsustasid Hillar Irves ning Sixten Sild – kellest sai maratoni teine peakorraldaja – jõe, maksku mis maksab, kahekesi läbi sõita. Toona oli ka kestvusspordiüritusi juba rohkem tekkinud. „2006. aastal pakkusime idee laiemale ringile välja ning kohale tuli 23 alust, finišisse jõudis neist 18. Nii see alguse sai,“ meenutab Irves ja lisab, et ürituse nii suur populaarsus tuli suure üllatusena.
Sajakilomeetrise distantsiga Võhandu Maratoni eesmärk on võimaldada osalejatel veeta sportlik päev aerutades Euroopa ühel karmimal, ekstreemsemal ja osalejaterohkemal aerutamismaratonil, ent tutvustada ka puutumatu loodusega ning pärimusterikast jõge.
Starti tulla võib kõigega, mis ujub
Esimesel Võhandu Maratonil 2006. aasta aprillis lõpetas 18 paati 23st startinust, 2010. aastal aga juba 266st paati 316st startinust ehk 510 inimest. Keskmine aeg maratonil oli 13:17,31. Viie aastaga kokku on maratonil käinud 769 inimest. Rajarekord aastast 2010 kuulub leedukatele, nemad said ajaks veidi alla 8 tunni, täpsemalt 7:58,31. „Kõige kauem on rajal oldud 22:11,38,“ ütleb Irves, lohutades, et maratoni kontrollaeg on 24 tundi – seega aega seiklemiseks on. Maraton on rahvusvaheline, igal aastal on hulgaliselt osalejaid Lätist ja Leedust, samuti Soomest. Kuid osalejaid on olnud ka Venemaalt ja Norrast.
Aga millega siis starti tulla võib? Hillar Irves ütleb, et praktiliselt kõigega, mis ujub, ent võistlust peetakse kindlates paadiklassides. Kui kahel esimesel maratonil võisteldi vaid süstade ja kanuudega, siis kolmel viimasel on olnud esindatud ka sõude- ja kummipaadid ning viimasele maratonile julgeti tulla ka haabjatega. 2010. aastal oli stardis ka esimene raftinaiskond.
2011. aasta maratoni kohta levib juba jutt, et starti tuleb ka esimene vesiratas. Irves muheleb: „Eks aeg näitab, kas sellega ka finišini jõutakse.“ Ent tõsisemalt rääkides on korraldajatel plaan lähiajal kõikide paadiklasside esmalõpetajad kokku koguda ja need eraldi välja tuua. Vesirattal 100 kilomeetrit – see oleks juba saavutus!
Mis on maratoni populaarsuse taga?
Viie aastaga 23st paadist 316 startiva paadini areneda on iga võistluse jaoks ülimalt tähelepanuväärne, samas pole 100 kilomeetri läbimine ju naljaasi. Mis teeb Võhandu Maratoni siis nii populaarseks? „Maratoni distants, mis kulgeb järvest järveni, ning kindlasti ka maratoni pikkus,“ selgitab Irves. „100 on selline maagiline number. Inimestele meeldib teha asju, mida saab lugeda lõpetatuks. Kui sa sõidad lihtsalt mingit jõelõiku, siis see võib küll lahe olla, aga siin saad ühekorraga terve jõe läbi sõita.“
Võistlejatest osa läheb auhindu püüdma, teised naudivad sõprade seltskonda ja kaunist Lõuna-Eesti loodust. „Esimene ots pingutab ikka vere ninast välja, et võidu peale sõita,“ räägib Irves. „Näiteks eelmise maratoni võitnud leedukad ei peatunud üheski kontrollpunktis, et puhata! Kõik punktid, kus tuli süsta ümber tõsta, võeti täistempoga joostes.“ Irves usub, et enamus osalejaid tuleb maratonile, et see läbida, mitte kohta saama. „Selle maratoniga on ilmselt nagu mägironimisega. Tähtis pole, kaua sa ronid, vaid teadmine, kas sa käisid seal üleval või mitte, kas sa oled seda maratoni sõitnud ja lõpetanud.“
Maraton on osalejatele kahtlemata tõsine lahing iseendaga, kus pikkade tundide kaaslasteks saavad valu ja kannatus. Ent teisalt pakub see imeliselt kerge tunde – kogu maratoni jooksul ei mõelda kordagi (töö)muredele – ja see on juba luksus. Irves sõnab: „Neile, kes on maratoni sõitnud, pole Võhandu enam kunagi lihtsalt jõgi. Iga sild sellel jõel, mida sa ületad, iga jõekäär, mida märkad kaardil, iga kord, kui kuuled sõna Võhandu, on see sinu jaoks hoopis teise tähendusega.“
Hillar Irves palub osalejail meeles pidada: „Nii pikka maratoni läbides hakkab lõpu poole võimenduma iga häiriv faktor, olgu selleks siis väsinud ja valutav keha, külmetavad sõrmed-varbad või paariline, kes sinu arvates selleks ajaks kogu oma sõiduoskuse on kaotanud. Kui häirivaid faktoreid on mitu, siis ongi raske lõpuni jätkata. Kõiki, kes aga finišisse jõuavad, valdab väga ülev tunne ja positiivseid emotsioone jagub väsimusest hoolimata külluses.“ Ta lisab: „Oluline on tahe osaleda. Olen alati öelnud, et distants ei tapa – tempo tapab.“
Kuidas edasi?
Võhandu Maratoni missioon on olla ikooniks aerutamismaratonide seas – suure osalejate arvuga, eelistatud ning hästi tuntud aerutamismaraton Euroopas. Korraldajad soovivad Võhandu Maratoni lülitada nelikürituse Haanja 100 arvestusse. Ka on plaan 2012. aastal saada European Canoe&Kayak Marathon Tour’i – Euroopa suurima aerutamismaratonide sarja – täieõiguslikuks liikmeks.
Turvalisuse mõttes ja atraktiivsemaks jälgimiseks on plaan kõik paadid varustada GPS seadmetega. Irves selgitab: „Nii on võimalus igat paati reaalajas kaardil jälgida – näha sõidukiirust, asukohta, konkurente jne.“ Ta lisab: „Tahaks, et Võhandu maratonist saaks üks ilusa ja pika traditsiooniga rahvusvaheline maraton. See võiks olla Eesti aerutamise n-ö Vasaloppet, mida tuntaks ka kaugemal piiri taga ning mille läbimine oleks auasi kõigile aerutamishuvilistele. Kõik eeldused selleks on ju olemas: ilus jõgi, pikk distants, hea stardikoht.“
Hüva pärituult!
www.vohandumaraton.ee