National Geographic kultuurimarsruut

Projekt “Elu kahe maailma piiril” jutustab lugu ühest erilisest paigast Venemaa ja Läti kõrval ning Euroopa Liidu piiril, kuhu veel ei ulatu urbaniseerunud ja suurtööstuslik maailm. Avasta kollaste akendega tähistatud kultuuriteekond läbi Lõuna-Eesti!


Vaata kaarti siit!


Vaata kaardi legendi majutusasutuste ja vaatamisväärsustega siit!










Mustvee

Mustvees elavad viie erineva usutunnistuse järgijate kogukonnad. Leidke üles neid kogukondi esindavad pühamud. Kui teil õnnestub heita pilk ka pühakodadesse, olete osa saanud rikkalikust kultuuripärandist, mida sellisel kujul ei esine kusagil mujal Eestis. Vene vanausulised (starovero) elavad Peipsi järve läänekaldal juba ligikaudu kolm sajandit. Palvekodade ehitus siin piirkonnas algas 18. sajandil. Vanausulised on suutnud säilitada oma ainulaadse kultuuri ja vältida assimileerumist – see puudutab nii keelt, kultuuri kui ka usulist kuuluvust: nimelt ei tunnista nad Nikoni reformidega tehtud muudatusi ei liturgias ega ka rituaalides. Praeguseks on vanausulisi Eestis 11 kogukonda.

Alatskivi

Sibulatee piirkond pakub külastajale rikkalikke kultuurielamusi. Siin elavad vene vanausulised, juurdunud on eesti talupojakultuur ning tutvuda saab baltisaksa mõisakultuuriga, mille parim näide on uhke Alatskivi loss. Alatskivi loss asub Eesti, aga ka Euroopa Liidu idapiiril. Muinasjutuline loss, mis erinevate ekspositsioonide kaudu tutvustab üht osa omanäolisest Peipsiveere kultuuri- ja ajaloost, valmis 1885. aastal. Loss on rajatud Suurbritannia kuningliku residentsi, Šotimaal asuva Balmorali lossi eeskujul. Kohalik mõisnik Arved von Nolcken ehitas selle armastuse märgiks ja oma kalli kaasa Josephine auks ning loss oli paruniperele koduks kahekümne aasta jooksul. Praegu on end lossis sisse seadnud külastuskeskus-muuseum ja restoran.

Tartu – Lõuna-Eesti pealinn

Hansalinn Tartu on Eesti suuruselt teine linn ja värav Lõuna-Eestisse. Tartu on läbi aegade olnud Eesti vaimne pealinn, heade mõtete linn. Siin sündisid eesti teater ja alguse sai laulupidude traditsioon.  Tartu on ka teaduse linn. Siin asub Põhja-Euroopa üks vanemaid ülikoole, 1632. aastal asutatud Tartu Ülikool, mis on andnud Eestile mitmeid rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasi ja õpetlasi. Tänu tudengkonnale põimuvad Tartus nooruslik elurõõm ja akadeemilised traditsioonid.
Raekoja platsil tervitab kõiki suudlevate tudengite kuju. Kujuga seotud legend räägib kahest armunud tudengist, kes kõndisid mööda pimedaid vanalinna tänavaid. Naerdes ja suudeldes jõudsid nad raekojani. Oli sügis ja hakkas sadama. Noormees avas oma vihmavarju ja kaisutas tüdrukut. Nad suudlesid pikalt. Nende armastus jõudis taevani. Tüdruk soovis, et see jääks igavesti nii. Äkitselt tabas neid taevast sinine nool ja paarike kivistus. Sellest ajast saadik on nad seisnud Raekoja platsil ja avanud möödakäijate südameid armastusele ja huuli suudlustele. Iga kord, kui sajab, kukub vihmavarjult väike punane süda. Need on südamed, mis meenutavad imeilusat armastuslugu. Kui peatute õigel hetkel, võib väike purpurpunane süda kukkuda just teie jalge ette.

Podmotsa

Podmotsa küla asub Eesti ja ühtlasi Euroopa Liidu piiril, millest 100 m kaugusele üle vee jääb Venemaa. Seto rahvas on elanud siin kahe usu piiril, Eesti ja Venemaa vahel, juba muinasajast saadik. Kui piir oli veel avatud, käis Vene poolelt Kulje kiriku preester koos sealse rahvaga Podmotsa tsässonas suvistepüha pidamas. Pühade algust tähistas ristide ja ikoonide saabumine lahe tagant paadi või parvega. Suvistepüha ajal ehitakse tsässon noorte kaskedega. Palvusele viiakse kaselehtedega kollaseks värvitud mune, mida hiljem haudadel koos suitsukala, pirukate ja sõiraga süüakse. Kalmudel söömise komme ulatub tagasi kaugesse minevikku, kinnitades pere ja suguvõsa ühtekuuluvust vaatamata paiknemisele siin- või sealpool elu ja surma rajajoont. Kodukalmistule vanemate ja sugulaste juurde matmine on Podmotsa rahva jaoks loomulik veel tänapäevalgi.

Obinitsa

Obinitsa on vana seto küla, kus külaelu järjepidevus on kestnud juba üle tuhande aasta. Muutuv aeg on jätnud oma jäljed, märgid ja ehitised sellesse külla ning ümbruskonda. Külastaja leiab siit nii 1500 aasta vanused kääpad, tsaariaegse ja 1950ndatel valminud kirikuhoone, 21. sajandil taastatud tsässona kui ka nõukogudeaegsed korterelamud ja sovhoosikeskuse tootmishooned. 1963. aastal valminud koolihoones asub nüüd Obinitsa külakeskus. Paisjärve kaldanõlvale on püstitatud Seto lauluemadele pühendatud monument. Ajad on inimesi enam purenud kui hellitanud, kuid UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kuuluv seto leelo, rikkalik tekstiili- ja ehtekunst, samuti seto rahvuslik toit on hinnas ja austatud ka tänapäeval.

Süvahavva küla tegi tuntuks Eesti teleseriaal

Alla poolesaja elanikuga Süvahavva küla asub kahel pool jõge. Paarisaja meetri kaugusel on Vőhandu jõe kaunimad liivakivipaljandid ja koopad. Kaldal asuv Viia vesiveski on rajatud ajavahemikus 1900-1915. Vana veskihoone on saanud uue hingamise ja siin asub nüüd külakoda. Valges kivihoones tegutseb Eesti vanimate seadmetega villavabrik. Siin võib uudistada, kuidas villast lõng saab. Kohapeal müüb Villakalli Puut villast valmistatud tooteid ja muud kohalikku käsitööd. Läheduses asub Süvahavva loodustalu, kus kasvatatakse üle 40 liigi ja kultuuri tee- ning maitsetaimi.

Vastseliina piiskopilinnus

Ühel septembriööl 1353. aastal kostis tühjast linnusekabelist imeilus muusika, küünlad süttisid ebamaises valguses ning linnuserahvas nägi kabelis hõljumas valget risti. Veel neli kuud hiljem kestis samasugune olukord ning kõik kabeli külastajad võisid olla ime tunnistajaks. Paavsti käsul sai Vastseliinast püha paik ja imekabelisse jõudnud arvukad palverändurid lunastasid siin oma patte. Pimedad muutusid nägijateks ja kurdid kuuljaiks ning Neuhauseni linnuse kuulsus üha kasvas.

Legendide kohaselt võib rändur oma teel kohata Musta Ratsanikku, kes on tulnud kuuvalgetel öödel oma valdusi üle vaatama ning kuulda tornikeldrisse maetud neitsite ettekuulutusi. Öötundidel võib teie tee ristuda kauni kooljaneitsi omaga. Vahest õnnestub teil koguni mekkida linnusetorni mesilaste kõiki tõbesid ravivat imemett. Praegu võite minna ajas tagasi, külastades arvukaid väljapanekuid endises Piiri kõrtsis (nüüdses Neuhauseni peamajas) ja ronida linnusetorni.

Barclay de Tolly mausoleum

Kindralfeldmarssal on Eestiga seotud inimestest üks kuulsamaid ja ilmselt suurim Vene väejuht, kelle põrm puhkab Eestis. Šoti juurtega balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht etendas olulist rolli 1812.−1814. aasta võitluses Napoleoni vastu. Jõgevestega on Barclay de Tolly nimi seotud alates 1791. aastast, mil ta abiellus Helene Auguste Eleanore von Smitteniga ja sai seeläbi Jõgeveste mõisa omanikuks. Mausoleumi laskis 1823. aastal abikaasa mälestuseks ehitada vürst Barclay de Tolly lesk. Hauakambrisse paigutatud vürst Barclay de Tolly ja tema abikaasa sarkofaagid on originaalkujul säilinud tänaseni. Räägitakse, et Teise maailmasõja ajal olid lahingud kestnud pikalt ka Jõgeveste lähedal, kuid mõlemad pooled austanud väejuhti sel määral, et mausoleum jäi lahingutest puutumata.

Sangaste loss

Sangaste loss on kujunenud rukkikrahv Friedrich Georg Magnus von Bergi elu ja tööd, sealhulgas rukki aretust tutvustavaks külastusmõisaks. Rukis on eestlastele põlvest põlve tähendanud igapäevast leiba ning leivaviljana on seda kasvatatud juba tuhat aastat. 130 aastat tagasi õnnestus Sangaste mõisahärral algse aretustöö tulemusena luua uus talirukki sort „Sangaste”, mis on teadaolevalt vanim käesoleva ajani tootmises püsiv rukkisort. Sangaste krahv oli silmapaistev mees, kes oma käitumisega teistest aadlimeestest kõvasti erines: näiteks eelistanud ta lihtsat talupojatoitu. Krahvi pojapojad mäletavad tänini vanaisa lihtsat toidulauda: tangupuder, kooritud hapupiim ja soolaheeringas. Suviti oli ta alati ringi käinud pasteldes.

Karu pea kujuline linnamägi andis Otepääle nime

Otepää kirik on ajaloolise tähtsusega ja etendab eesti rahvakultuuris olulist rolli. Kiriku pastoraadihoones pühitseti 1884. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp, millest hiljem sai rahvuslipp ja 1918. aastal Eesti riigilipp. Otepää linnust mainitakse vene kroonikates esmakordselt 1116. aastal ehk kirjalike allikate järgi on tegemist vanuselt kolmanda asustatud punktiga Eestis. Linnamägi on andnud Otepääle nime, sest mägi meenutanud külje pealt vaadates karu ehk oti pead (’pää’ = pea).

Legend räägib, et sõja ajal, kui linnamäe keldrid sisse varisenud, jäänud siia üks nõid, kes veel praegugi elavat. Vanarahvas räägib, et kui mõnel tuulevaiksel õhtul mäe jalamile minna, võib kuulda, kuidas nõid siidilõnga ketrab, kuidas tema must kass nurru lööb ning kell vaikselt tiksub.

Eesti Maanteemuuseum ja Postitee

Maanteemuuseum asub 1863. aastast pärinevas Varbuse postijaamas, kus kunagi oli tall 33 hobusele ning toimus regulaarne postivedu Tartu ja Võru vahel. Tartu ja Võru vaheline tee on osa põneva ajalooga kauba- ja sõjateest, ühendades muuhulgas Pihkvat ja Tartut. Alates 19. sajandi keskpaigast hakkasid siin veerema postivankrid, loodi postijaamade ja kõrtside võrgustik ning seepärast nimetataksegi seda Postiteeks. Postijaama kompleksi kuulub viis hoonet, mis tutvustavad Eesti maanteede ajalugu ning sellega seotud teemasid alates rändamisest ja sõidukitest kuni teed mööda toodud uuendusteni. Maanteemuuseumi väliekspositsiooni põnevaima osa moodustab maailmas ainulaadne väljapanek, kus külastajatel on võimalus ajas rännata ning igal käänakul kohata põnevaid tegelasi. Muuseum on kui elav ekspositsioon – siin liiguvad nii ajale jalgu jäänud kui ka tuleviku sõiduvahendid. Suurt rõhku pannakse laste liikluskasvatusele. Muuseumis asuv tee-ehitus- ja hooldusmasinate kollektsioon on tõeline maiuspala tehnikahuvilistele ning muuseumi teehöövlite kollektsioon Balti- ja Põhjamaade esinduslikemaid.

Räpina ajalooline süda

Taaskasutustehnoloogial põhinev paberiveski alustas Räpinas tööd 1734. aastal. Vaadeldes Räpina paberivabriku punastest tellistest peahoonet meenuvad vanad paberimeistrid, kelle ligi 300-aastane kogemus moodustab nüüdisaegse ettevõtte auväärse ajaloo. Üle veesilma avaneb paeluv vaade Räpina mõisa majesteetlikule peahoonele Sillapää lossile (rajatud 1836–1847). Aastatel 1923–1924 avati siin gümnaasiumi põllumajandusklass, millega algas Räpina Aianduskooli ajalugu. Lossi ümbritsev park on üks liigirikkamaid ja kõige paremini hooldatud täisealiste puude ja põõsastega mõisaparke – esindatud on nii inglise park, prantsuse park kui ka metsapark.  Pargis asuva Musitempli kohta räägitakse, et selle sammaste all teineteisele tõotuse andnud armastajad jäävad kokku terveks eluks.

Valga – üks linn, kaks riiki

Eesti-Läti piiril asuva Valga linna mõjuala ulatub kahe riigi kakskeelsesse kultuuriruumi. Legend linna jagunemise kohta kahe riigi vahel räägib, et vanal Liivimaal arenenud Valga ühtse linnana. Kui tekkisid Eesti ja Läti vabariik, ei suudetud aga ära jagada, kummale peaks linn kuuluma. Piiritüli lahendas 1920. aastal inglise kolonel Tallents, keda olevat kostitatud ühel nädalal eestlaste ja teisel lätlaste juures. Tallents olla käega (mõõgaga) löönud ja linna kaardil pooleks jaganud – eestlased ühele ja lätlased teisele poolele. Tänapäeval on Valga-Valka nagu üks linn, mis ei mahu ühe riigi piiridesse. Pole vist külalist, kes ei oleks lasknud ennast nende piiripostide taustal pildistada. Proovi seista nii, et oled ühe jalaga Eestis ja teisega Lätis ning hoiad ühes käes jäätist ja teises saldejumsi!

Uhtjärv

Uhtjärvega on seotud arvukalt muistendeid. Uhtjärve ürgoru nõiariigi sünnilugu jutustab, et sorts pääsenud magava Uhti käest põgenema. Nimelt tahtnud sorts Uhtit uputada, ent kangelane ärganud müdina peale üles, mispeale sorts ennast mustaks härjaks moondanud ja muudkui pagenud, aga polevat jõudnud kuigi kaugele, kuna näinud, et tema tembust järv sündinud. Jäänud siis pidama oru kaldale, koht meeldinud, rajanud enesele Nõiariigi ürgorgu. Ajapikku trikitanud edasi, uputanud kirikukellad järve, peitnud järve õige nime kirikutorni muna alla.

Võrtsjärve piirkond
Võrtsjärv on Eesti suurim sisejärv. Suur-Emajõe kaudu on Võrtsjärv ühenduses Peipsi järvega, mis tagab veekogu kalarikkuse. Võrtsjärvele iseloomulikuks kalapüügiviisiks on läbi aegade olnud kaletamine, mis kujutab endast traalpüüki purje jõul spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud kalepurjekaga. Vanade traditsioonide kohaselt ehitatud kalepurjekas pakub tänapäeval vanalaevandus- ja kalastushuvilistele huvisõite Võrtsjärvel ning ka Viljandi järvel, mis jääb Võrtsjärve külastuskeskusest kõigest 30-minutilise autosõidu kaugusele. Eesti pärimusmuusika koduks peetavas Viljandi linnas toimuvad pärimusmuusika festivalid toovad linna muusikasõpru nii lähedalt kui kaugelt. Viljandis asub ka Eesti Pärimusmuusika Keskus ning TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia.

 
 



Eelmisi uudiskirju saad lugeda siit!

Huvitavast tootest-teenusest-inimesest, mida/keda järgmistes uudiskirjades
tutvustada, anna teada aadressil info@southestonia.ee!

SA Lõuna-Eesti Turism | Vaksali 17a, 50410 Tartu
tel: 744 2271 | info@southestonia.ee | www.southestonia.ee