Töö ja hobi käsikäes. 2011. aasta parim alternatiivtalu – Jaaniraotu
Üks hobi, millest kasvas välja linnupark. Teine hobi, millest kasvas välja linnuparki toetav aianduspool. Omanäolisi ideid Jaaniraotu talus juba jagub. Kuidas kõik aga algas, sellest räägib allpool talu peremees Valeri Kostin.
Juba väikesena meeldisid Valeri Kostinile igasugused linnud ja loomad, lemmikloomapood oli ta lemmikpaik. Loomadega puutus ta kokku ka suviti maal vanavanemate pool. Mõnda aega tegeles Valeri ka ratsaspordiga ning linnainimesena on ta koguni roomajaid kasvatanud. Nii et mõte täiskasvanueas oma tallu linnupark luua tekkis päris loogilist rada pidi.
Jaaniraotu talus on endale kodu leidnud ligi 80 erinevat liiki ja tõugu, ülekaalus on küll linnukollektsioon, ent aastatega on tallu jõudnud ka päris palju loomi. Lindudest leiab siit nii kanu, faasaneid, vee- ja puurilinde kui ka lennuvõimetuid linde, sekka tuvisid, vutte ja paabulinde. Loomadest on esindatud nii mägiveised, lambad, maarad, kääbusküülikud, muntjak kui ka näiteks eeslid Hallu ja Semu ning üht-teist veel. Kui tibusid, kalu ja mutte mitte arvestada, on linnupargis elanikke kokku 300 ringis. Valeri ütleb selle kohta: „Me neid iga päev üle ei loe, aga kui mõni puudu või üle on, siis on see kohe näha“.
Kuidas kõik need karvased ja sulelised aga Jaaniraotule jõudnud on, selle kohta ütleb Valeri, et enamus linde-loomi on ikka ostetud või siis vahetuse korras tulnud (sh mitmetest loomaaedadest), kuid ka inimesed ise toovad neid siia. On juhuseid, kus taluõuele astub mõni murelik inimene, kes palub pererahval oma lemmik edaspidi just enda juurde elama võtta, kuna loomapoodi ka lemmikut viia ei taha. „Mõnes mõttes on see naljakas,“ arutleb Valeri, „aga see tähendab ju seda, et inimesed aktsepteerivad meie hobi ja arvavad, et nende lemmik on siin hoolivamates kätes“.
See, et linnupargis juba nii palju erinevaid liike ja tõuge on, tähendab suurt väljakutset ka nende eest hoolitsemises. Tuleb ju igaühele anda talle sobilikku toitu, tagada õiged elutingimused, pealegi on igal liigil just talle omane käitumine. Õnneks on nii peremees Valeri kui perenaine Ülle Uibokand loomamaailmast suurte teadmistega ning praegu saadakse veel oma jõududega hakkama. Suureks abiks on pere suuremad lapsed – tütar Kerli (19) ja poeg Kristjan (18) ning jõudumööda aitab toimetamistele kaasa ka pere 7aastane pesamuna Karl Sander.
Valeri sõnul domineerib külastajate hulgas siseturist, ent näiteks 2010. aastal oli Jaaniraotu talu lülitatud Balti ringireisi programmi, mis tähendas üsna olulist naabermaade – Läti, Leedu – turistide kasvu tõusu. Sageli satub tallu ka Soome ja Saksamaa turiste, ent võrreldes lätlaste ja leedukatega siiski vähem.
„Külastajaid on meil äärmusest äärmusesse, pisipõnnist vanaisa-vanamemmeni,“ ütleb Valeri. „Valdav enamus – 98% – lahkub siit ka positiivsete elamustega.“ Kuna talus on linnud, kes talveks kuhugi ei rända, pole ka seda muret, et linnusõbrast külastaja talvel linnupargi ukse taha jääma peaks, ent peamine külastatavus jääb siiski suvekuudesse. „See mõni kuu me linnud-loomad teenivad oma toiduraha ja ülejäänud aeg siis tarbivad,“ muigab Valeri, lisades, et suuremad linnud, näiteks jaanalind ja emu, söövad tegelikult üpris palju. Ta lisab: „Kasvatame näiteks idusid söögiks jne, ühesõnaga igav meil pole!“ Pererahva jaoks on positiivne preemia see, kui neil ikka rahvast külas käib. „Suust suhu reklaam mõjub kõige paremini,“ kinnitab peremees. „Ka on meil aastatega tekkinud püsikliendid, kes tulevad siia aina tagasi, tuues kaasa ka oma sugulasi ja sõpru. See toimibki kõige paremini, sest kampaaniate tegemise peale meie hammas ei hakka.“
Inimene on kiskja, mistõttu tuleb vägisi keelele küsimus, et kas teinekord mõni hõrgutava lihaga lind kohe eriti vastupandamatuks ei muutu... ? „Taimetoitlased me pole, aga sõpru me ka ei söö,“ vastab Valeri provotseerivale küsimusele, lisades, et nende linnupargis leiab iga lind ja loom ikka oma loomuliku lõpu, hea maitse tõttu kedagi ära ei sööda. Hädatappe tuleb vahel muidugi teha. „Ükskord proovisin ammustel aegadel aristokraatide lauale kuulnud paabulinnuliha ja peab ütlema, et see polegi nii eriliste maitseomadustega.“
Valeri teada Eestis teisi sellise mastaabiga, hobist välja kasvanud ja erakapitalil põhinevaid linnuparke polegi. Mõnevõrra teise kontekstiga park on näiteks Muhumaal, kus elavad nandud, emud jms, ning Polli loomaaed Harjumaal. Ent nii liigirikast ja suure kollektsiooniga linnu-loomaparki kui Jaaniraotul mujalt ei leia. „Mul on kahju, et paljud meie sõbrad-konkurendid praegu uksi kinni panevad,“ on Valeri mõtlik. „Annaks jumal jõudu, et meiega nii ei läheks.“
Lisaks linnupargile on Jaaniraotul veel teinegi tähelepanu nõudev tegevus – aiandus. „Me olime kaks noort lolli, tütar alles 3kuune, kui maale kolisime,“ meenutab Valeri. „Ülle siis hakkas siin möllama ja hullama.“ Ühel hetkel said teadmised otsa, nii et perenaine läks Räpina Aianduskooli neid juurde hankima, praegu täiendab Ülle end maastikuehituse vallas. Tulemuseks on väike müügiplats ning üsna arvestatav taimekollektsioon. Nii et kui külastaja taimeaeda satub, näeb ta taimi suure ja ilusana ning teab täpselt, millist istikut või seemet osta tahab. „Kaubanduskeskuses võib ju seemnepakil pilt peal olla, aga see üksi ei tööta,“ usub Valeri. Taimedega käib pererahvas peamiselt laatadel.
Kolmanda hobi – palkmajade – teema sai alguse 1992. aastal, kui maale koliti. „Olin õhinat ja tuhinat täis noor inimene,“ räägib Valeri. Ainus saadaval töökoht oli Ilumetsa metskonnas. Kuna lapsed olid väiksed, hakkas Valeri neile liivakasti tegema, uurides selleks enne põhjalikult palkmajade raamatut. „Hakkaja ja tubli isa, nagu ma olin, hullasin selle raamatu järgi 2 ööpäeva ja sain targemaks,“ räägib Valeri sellest, kuidas palkmajad temani tee leidsid. Hiljem täiendas ta end Räpina Metsakooli kursustel, sai oma hobile oskused lisaks, nii et lõpuks muutusid palkmajad Valerile ka tööks.
Tuleviku poole liigub Jaaniraotu talu rahvas sammhaaval, tehes kõigepealt edasi seda, mis hetkel olemas on. „Et rahval ka järgmisel aastal siia huvitav tulla oleks, peame muidugi midagi uut ka välja mõtlema,“ teeb Valeri plaane. Mõttes mõlguvad nii vana lehmalauda ümberehitus, loodushariduse ja -teadlikkuse propageerimine kui mõndagi muud.
Et viimaste aastate popp teema on tiigikala propageerimine ja Valeril on 8aastane kogemus dekoratiivkalaga, siis võib aimata, et juulikuus 2011 aasta alternatiivtalu tiitliga pärjatud Jaaniraotu talu tegemistest ning uutest hobidest kuuleme me peagi veel.
www.jaaniraotu.ee