Kui sul on nutikas idee, siis lase käia! Tee kas või lollidemaa!

Intervjuu Aivo Värtoniga, kes on Uhtjärve Ürgoru Nõiariigi peremees, Võru Turismiliidu juhatuse ning Urvaste vallavolikogu esimees.

Elasid vahepeal, enne Nõiariigi ajaarvamise algust Tallinnas. Mis Sind siia tagasi tõi?
Ma ei oskagi öelda, süda vist tahab sünnikoju ja lapsepõlvemaadele tagasi tulla. Tegelikult on see siin mu vanematekodu kõrvaltalu, lapsepõlve mängude maa, kus käisime ujumas ja kalal.

Nõiariik on klientidele avatud olnud 6 aastat, aga umbes 10 aastat tagasi ma selle endale soetasin. Hakkasime seda suvilaks ehitama, aga mingil hetkel (kuna elukaaslase vanemad turismiga tegelesid) tundus, et peab end tõestama, midagi valmis tegema. Ja nii see läks.

Vennas teeb mul professionaalse kokana süüa ning peab ka nõia-ametit, meil on siin erinevaid nõidu – Uhti, August ja Tuhkapoiss. Kuna mina mõtlen need välja, teen paar korda ise ja annan edasi, siis vend juba naerab, et ärgu ma mõelgu nii palju, tema peab neid ju edasi tegema hakkama!

Kuidas Sul Nõiariigi mõte tuli?
Kui alustasime, pidime välja mõtlema mingi maja, kuhu kliendid panna. Hakkasime seda siis tegema. Aga majale oli nime ka vaja. Ühe legendi kohaselt elas siin 1800ndate paiku üks kange posija, kelle matmispaigas ükski puu ega taim ei kasvanud. Ja juhuse tahtel ehitasin lapsele kändude peale väikese nõiamaja, sealt edasi puust tualeti. Nendest legendidest hakkaski asi arenema, sest ega ma ei plaaninud algul, et teen nüüd Nõiariigi.

Nõiariik on eelmisest aastast kasvanud kaheks – Nõiariik ja liikluslinn. Need on kui öö ja päev! Liikluslinn on tükike Ameerikat, Nõiariik aga maa- ja looduslähedane, ürgsem. Ise mõtlen, et eks need poolnaljaga sai tehtud. Mul polnud oma riiki, seega tegin selle endale – Nõiariik on maailma kõige väiksem, 42 hektarit. Siis hakkasid kliendid rääkima, et mis riik see sul on, kui linna pole. Siis sain liikluslinna näol ka oma linna. Ja linnapeaks. Ei teagi, mis nüüd järgmine samm on.

Turismitalude seas paistame silma sellega, et pakume hästi palju aktiivset tegevust, näiteks pakume talviti suusakelgumatku, tõrvikutega matku, ja muidugi suusaradu-uisuplatse. Väga palju annab juurde liikluslinn – kui on halvad ilmad, saab ilma mureta sinna minna ja ka suurtele rallit teha.

Ja kuidas liikluslinn täpsemalt alguse sai?
Mul on tütar, kes tol hetkel oli 4-5aastane, nüüd on ta kaheksane. Küsimus oli selles, et mida lahedat pakkuda oma lapsele vihmase ilmaga või õhtuti. Tahtsin talle tegevust anda ja hakkasin salaja ehitama, kõik nädalalõpud möödusid seal.

Liikluslinnast arvavad kõik, et see peaks olema ainult liiklusteemaline. Mina nii ei arva, leian, et seal peaks olema nii õpetust kui šõud. Lapsed tahavad nalja ka saada, ilma selleta ei saa. Samas, kui poleks Nõiariiki, ei oleks ka liikluslinna. Üksi liikluslinnal sellises maakohas, nagu me oleme, poleks jõudu. Nii suunamegi Nõiariigi külalised ka liikluslinna ja vastupidi.

Kas Nõiariigi käimalükkamine läks Sul kui ettevõtlikul inimesel sujuvalt?
Tegelikult mitte. Algul võtsime kliente vastu talumajas, kus meil üleval oli 4, all 1 tuba ja kui klient tuli, siis meie kõik asjad ja me ise olime seal ühes toas. Praegu on meil rohkem ruumi ja ka ei mahu teinekord ära. Siis tuletan ikka meelde, et enne elasime ju viiekesi koos asjadega ühes toas – riided rippusid lae all...

Algaja entusiasm?
Jah. Eks me müüsime palju legendi ka.

Lugude jutustamine on üldse väga popp viimasel ajal..
Meil on siin kolm sauna – tõenäoliselt Eesti suurim, 35-40 inimest mahutav saun, suitsusaun ja soome saun. Ja nende kohta tuleb lugusid järjest. Näiteks ühel suvel oli siin metallifirma sees. Mina kütan parajasti suitsusauna ja vaatan, et kaks tüüpi istuvad laval. Hakkan puid alla panema ja ütlen neile: te olete hullud, surete ära siin suitsu käes! Need ütlevad: pole midagi, me oleme keevitajad!

Või siis teine lugu. Eelmisel talvel oli siin ka lumesaun ning ühed Tartu tüdrukud istusid seal juba mõnda aega sees. Mina segasin tünnis vett, kui nad parajasti välja tulid. Küsisin siis, et kuidas saun oli? Üks tüdruk vastas, et natuke külm hakkas. Mina siis mõtlesin, et kuidas seal saab külm hakata ja et kas ikka leili viskasite? Selle peale tüdruk imestas: oi, kas siin peab leili ka viskama?

Aga kuidas Sa lumesaunani jõudsid? See on ju üpris pöörane idee.
Me katsetasime ka lumehotelli, meedias saime sellele hea kaja, aga praktikas see ei toiminud. Käisin Lapimaal asja vaatamas ja selgus, et nii, nagu mina lumehotelli tegin, polegi tegelikult võimalik, ainult väga suurelt saab. Saun oli aga super, kõik kliendid tahtsid sinna minna.

Päris nii muidugi pole, et teen lumest onni ja kutsun rahva sisse, seda peab enne põhjalikult katsetama – kui palju inimesi võib sisse lubada, ega midagi kokku ei kuku, temperatuur väljas ja sees... Aga proovida tasub igatahes, see on lahe, midagi teistmoodi! Turunduse osas olen ma mõelnud, et iga aasta tuleb mingi uus kiiks välja mõelda. Ja kui ületad sellega meediakünnise, on see juba väga hea. Kui sul on midagi, mida Eestis pole, siis meedia haarab sellest kinni. Mul on neid hulle mõtteid veel, aga neist ei saa praegu rääkida.

Kas mõni mõte on ka nii hull, et teiste arvates seda kindlasti teha ei saa?
Jah, liikluslinnaga nii oligi. Mul ühelgi sõbral, kellele rääkisin, polnud asjasse usku enne, kui nad avamisele kutsusin. Eks iga hullu mõttega on kõhklejaid, ma ise kõhklen ka. Aga kõhklus tekib siis, kui asi on juba käima lükatud ja taganemisteed enam pole.

Aga on reaalselt midagi ka nässu läinud?
Tegelikult vist ei ole.

Kuidas Su ideed tulevad – kas istud ekstra laua taha ja hakkad leiutama või need lihtsalt kargavad pähe?
Ma olen ööinimene. Õhtul kõnnin väljas ringi ja sealt need mõtted tulevad. Varem tulid mõtted autosõiduga ka hästi välja. Võrumaa taludest olen ma ürituste raames läbi käinud ehk 10%, nii et ma väga palju ei teagi, mida teised teevad või mida võiks paremini teha. Võibolla on see hea. Olen seda meelt, et kui keegi tahab teise pealt kopeerida, siis on see lõpp raske, sest asi ei arene edasi – sa pole idee autor, sa ei tea, kuhu see peab edasi arenema. Sa pead ise leiutama selleks, et asi välja veaks.

Nõiamajasid on olnud enne ja tuleb ka peale Nõiariiki. Ma olen seda meelt, et kui on mõte, anna minna! See paneb ju kõiki pingutama. Ma ei hoia kunagi teisi ega end tagasi – kui on mõte ja idee, siis tuld! Iga inimene peab end proovima, katsetama. Meil on töölistega sama asi – kui keegi jõuab mingile tasemele ja tahab edasi minna, siis ma ei hoia teda kinni.

Plaane on sul riigi- ja linnapeana palju. Räägid mõnest ehk lähemalt?
4. augustil algavad meil „Väikese nõia“ etendused, kokku on 11 etendust. Lavastab Üllar Saaremäe ja Piletilevist saab juba pileteid osta.

Teise asjana hindas 101 last Toompeal eelmisel aastal Nõiariigi liikluslinna kõige lapsesõbralikumaks Eestis, kõige lapsesõbralikum ettevõte oli Sebe. Siis mõtlesime teha ühisturundust – meie asjad lähevad Sebe bussidesse ja selle asjad meie liikluslinna. Üldse teeksin siinkohal ettevõtetele üleskutse – liikluslinn on linn, kus on erinevate ettevõtete esindused, ja millega meil on partnerlus, vastastikune reklaam. Praegu on liikluslinnas veel palju vabu maju, kuhu partnereid ootan. Hea näide sellest on kas või Sky Plusi diskoteek, mis kooliekskursioonidel on väga popp. Mitmed lapsed kirjutasid pärast külalisteraamatusse, et see oli nende elu esimene diskokogemus. See oli soe hetk.

Praegu räägitakse palju turismiettevõtjate omavahelisest koostööst. Kuidas Võrumaal sellega lood on?
Paljud usuvad pakettidesse, aga minu arvates ei seisne koostöö vaid selles. Esiteks on seda raske teha, sest kõik ettevõtjad on isiksused. Ja kui kuulutad 5-6 talu peale välja paketi ja keegi sealt vahepealt välja kukub, siis on väga raske seda müüa. Paketindust saavad teha reisibürood.

Võru Turismiliidus me tegime ühisturundust Pokumaa ja Veski pubiga. Kohe sealt tulemust ei näe, see on aastatepikkune protsess. Tuleks võtta Lõuna-Eesti tervikuna ja proovida midagi ühiselt ära teha. On selleks just paketindus, ma kahtlen, aga ühisturunduses on palju erinevaid võimalusi.
Tuge ja koostööd on vaja just välisturgude osas. Kui eestlase jaoks Lõuna-Eesti veel jaguneb erinevateks osadeks, siis lätlase, soomlase ja venelase jaoks tuleks teha ainult kõrgemal tasemel ühisturundust. End üksi reklaamides kaod sa lihtsalt ära. Paljud mõtlevad, et mida mina sellest koostööprojektist saan? Aga peaks mõtlema, mida meie saame? Ma olen seda rõhutanud ka. Koos oleme tugevamad ja piirkonda tuleb rohkem rahvast.

Mida soovitaksid neile, kes kõhklevad, kas minna maakohta turismiasja ajama?
See oleneb kohast ja ideest. Kui sa ütleksid, et lähed Haanja kanti majutust pakkuma, siis see on raske, kuna seal on palju majutuskohti ja sa pead midagi väga erilist tegema. Igal juhul tasub proovida, aga idee peab olema vettpidav – mida hullem idee, seda parem! A la – miks pole Eestis lollidemaad? Ma arvan, et see müüks väga hästi!

Ja jõuamegi selleni, et turismiettevõtjana oled iseenda tööandja – kui raske või lihtne see on?
Ma olen mitmeid kordi mõelnud, et müüme Nõiariigi maha. Ma annan aastaringselt tööd seitsmele inimesele, lisaks veel suvine tööjõud. Ma ei kujuta ette, palju on Lõuna-Eestis neid talusid, kes annavad nii paljudele tööd. See on suur kohustus – pean pidevalt mõtlema, kust saan palga, sest need inimesed on peredega, kes omakorda minust sõltuvad. Ja lõpuks – mis palka ise saan? Sageli ei jäägi midagi järgi. Nii et vahel mõtlen, kas see vaev tasub ära. Soome keel on mul suus, ehitust ma oskan, läheks hoopis Soome.

Ühest küljest ei soovitaks ma turismiäri kellelegi. Sul pole oma elu – kui grupp või pere on sees, oled sa 24 tundi nende käsutuses – kui nad vajavad kohvi, sääsk sööb, kanalisatsioon läheb umbe... kogu aeg jooksed.

Teisalt oleks lahe, kui mul tüdruk võtaks asja kunagi üle. See on omamoodi kunst – üleandmine – paljud ei saa sellest aru. Kui ei suuda enam panustada, tuleb äri maha müüa või üle anda. Igaühele ei raatsi ju anda ka. Aga sina vananed ja ettevõte ka, nii et tuleb see risk võtta. Teine asi, kas süda lubab. Siit soovitus ka teistele ettevõtjatele – andke oma ettevõtmine õigel ajal üle, see toob vaid positiivset mõtlemist ja uusi ideid.

Millest Sa unistad?
Mäletan, et isa oli traktorist, selleks ma lapsena saada ei tahtnud. Aga siis polnud kodus tööriistu (kolhoosiaeg) ja üks unistus oli, et kui saan suureks, on mul akutrell jms elektrilised tööriistad, et ei peaks minema kerjama. Nüüd on mul nii linn kui riik, aga ükski linn ega riik ei saa kunagi valmis. Ideid on palju, tasapisi tuleb neid teoks teha. Osade jaoks pole ka aeg küps, neid ei saa veel mõttelaekast välja võtta.

Tahaks, et Nõiariik oleks kunagi n-ö päris riik, nagu Pipimaa ja Muumimaa, kus pered tulevad ja veedavad terve päeva. See on 20 aasta perspektiiv. Unistan, et liikluslinn saaks lähiajal liiklus- ja autoõppekeskuseks. Ma olen seal natuke juba toimetanud, detailplaneering on tehtud. Seal peaks olema elektriautode tootmine, laadimine ja kõik sellega seotud atraktsioonid. Elektriautod on maailmas ja Eestis uued, riigi toetusel tuleb üle Eesti 200 laadimiskohta, üks neist on just liikluslinna plaanitud.

Eelmisel aastal jäi Nõiariik veidi tahaplaanile, kogu energia läks liikluslinnale. Sel aastal tahaks keskenduda taas Nõiariigile, midagi meisterdada. Ma tahaksin, et mõlemad keskused oleksid Põhja- ja Baltimaades ainukesed. Sest ma ei taha teha seda, mis on juba olemas. Tahan teha midagi, mida veel pole.

www.noiariik.ee

 
 

 

SA Lõuna-Eesti Turism | Vaksali 17a, 50410 Tartu
tel: 744 2271 | info@southestonia.ee | www.southestonia.ee